Päike kütab mu väikse korteri juba piisavalt soojaks, mis tähendab, et ahju pole ma enam peaaegu üldse kasutanud. Tänu sellele saan järgmise sügiseni ka ahjupealset pinda täita millega iganes.

Eelmistel päevadel on päike tekitanud juba kevadetunnet. Kuigi õues on veel külm ja lumine, käib päike juba kõrgemalt ja valgustab toa oma kiirtega kevadiselt rõõmsaks. See tekitab tahtmise tuua tuppa kevadlilli. Eile, kui poes lilleletist möödusin, ei suutnud ma lahkuda ilma kobarhüatsintideta (Muscari). Sibullilled on mu lemmikute seas, ja arvan, et üks parimaid viise kodus kevademeeleolu loomiseks.

Jaanuar on alati olnud minu jaoks hingetõmbeaeg pärast jõule ja enne kevade ootust. Aeg, mil justkui ei toimu midagi. Punane jõulupadi, mis pühade ajal voodit kaunistas, andis üllatavalt palju särtsu toa üldilmele. See punane on nüüd aga rahulikuma sinise-valge vastu välja vahetatud. Ja võib öelda küll, et silm puhkab.

Mina olen üks nendest inimestest, kelle kodu on alati pidevas muutumises, suuremal või väiksemal määral. Aasta jooksul olen oma korteris juba mitmeid asju mitmel korral ümber teinud. Köögis toimetades märkasin ühel päeval, et huvitaval kombel on üks väike nurk köögikapil säilinud sellisena nagu ma ta seadsin aasta tagasi, kui sisse kolisin. Ausaltöeldes, ei ole mul tahtmist ega kavatsust seda ka nüüd, aasta hiljem, mingil viisil muuta. Milline järeldus siit teha? Mõni asi õnnestub juba esimesel korral, ja nii, et ei oska seda teisiti ette kujutadagi. Muidugi, ma ei julge lubada, et ka järgmisel aastal on asjad endistviisi.