Nii palju aega on mööda läinud sellest, kui viimase blogipostituse tegin. Ei tea, suvel lihtsalt kuidagi ei tõusnud käsi kirjutama, kui nii võib öelda. Nüüd, kui sügis on käes, tahaks siiski jälle jätkata sealt, kus pooleli jäi. Kohendasin ka natuke oma blogi nime, et oleks veidi eestipärasem. :)

Need pildid, mis täna siia postitan, ei ole just kõige värskemad. Kes mind Instagramis jälgib, on ilmselt mõnda nendest fotodest juba varem näinud. Blogis ma neid siiani näidanud ei ole. Aga miks siis nüüd? Esiteks, iga kord, kui ma seda esimest fotot vaatan, tunnen, et tahaksin kõik jälle nii panna nagu sellel pildil. Ja teiseks, nendel fotodel on näha Mööbliaidast leitud kummut, millest ma polegi veel kirjutanud.

Minu kummutilugu algas sellest, et ostsin endale märtsis televiisori. Muide, ma pole enne isiklikult ühtki televiisorit omanud, ja ega ma telekanaleid nagunii ei vaata, aga ei tahtnud enam filme jms sülearvutist vaadata. Olen oma otsusega väga rahul.

Muidugi ei tahtnud ma televiisorit niisama kuhugi seinale või kapi/laua peale. Ma teadsin kohe, et teler istub seinale ja sinna alla peab sobima üks ilus parajates mõõtudes kummut. Teadsin ka seda, et see mööbliese peaks olema tumedamast puidust, et kõigele valgele kontrasti anda. Olen ka selle otsusega väga rahul - kummut mõjub tõesti efektsena selles heledas interjööris. Pealegi, boonusena on see ka hea panipaik, sahtlid mahutavad palju. Ja ühes väikeses elamises pole panipaiku kunagi liiga palju.